kolmapäev, juuni 23, 2010

KOLISIN ÜMBER...

...Londonisse.

Ja Londoni blogi, mida ilmselt küll nii tihti pole aega kirjutada, kui Hispaania blogi, aga siiski:

http://londresa.blogspot.com/

laupäev, juuni 19, 2010

Viimane

Ma alati mõtlesin, et peaks selle blogi mingite eriti suurte sõnadega ära lõpetama ja pauguga lukku panema, aga nüüd, kui Hispaania on juba seljataga ja olen end juba uutes seiklustes leidnud, ei leia ma ühtegi eestikeelset sõna, mis suudaks kogu seda aastat tabavalt kokku võtta või mu emotsioone kirjeldada või anda edasi seda tunnet, mille Hispaania mu sisse on tekitanud. 

Kõik mu viimased päevad Jaénis olid väga toredad. Esmaspäeval käisime väikese seltskonnaga, kelle hulka mahtusid ka näiteks Stefani väga tsillid vanemad poola neiu Zuza juures väga mõnusal pannkoogisöömisel, taustaks vägagi korralik äikesetorm! Teisipäeval käisime eestlaste ja hispaanlaste ja Asiaga väga peenes mereannibaaris oma viimaseid tapasid nautimas. Täiesti võimatu, et ma sinna alles esimest korda läksin – sõime hiidkrevette ja ekstrahiidkrevette ja kaheksajalgu ja igasuguseid erineva kujuga karpe jne jne. Ning kolmapäeval oli minu ja Triinu ärasaatmispidu, kus sai kõigiga hüvasti jäetud, miljon (põse)musi kõigilt mu meessoost austajatelt saadud, kellel ikka jube kahju oli, et ma ära pean minema, korralikult tantsitud ja hea sõbraga ühine keel leitud ja taaskord alles varahommikul koju jõutud. Ent kõige eredamalt jääb mulle meelde see kohati imelik ja kohati kõige mõnusam tunne, kui neljapäeval kõik mu kõige paremad sõbrad mind mulle täiesti üllatuslikult bussi peale ära tulid saatma. Eks ma arvasin, et Triin ja Stefan ja võib-olla mõni veel tuleb, aga ma poleks oodanud, et näiteks Pawel ja Adam mind autoga viima tulevad, või et Demi ja Roberto hüvasti jätma tulevad. Aga tulid ja kallistasid ja jooksid nagu filmis bussile järele ja saatsid miljon õhumusi ja soovisid kõige paremaid soove. Hiljem ma muidugi kahetsesin, et ma ise mingi suurepärase kõnega ei suutnud hiilata ja igasugused üle ääre keevad tunded tegelikult väljavalamata jäid. Ent just selle seltskonna suhtes olen veendunud, et neid ma veel tulevikus näen. Nii et see polnud nii väga hüvastijätt, kui nägemisenijätt. Ja siis ma veeresingi viimast korda oma kõrgete mägede ja oliiviistanduste vahele ja olin õnnelik, et mul nii äge aasta oli.  

Mis Hispaania minuga siis teinud on... Olen kolm korda lollim ja viis korda targem; tühi pseudokohustustest, mõttetutest painajatest, lollidest hirmudest, pidurdavast argusest; täis põnevaid ideid ja enesekindlust nende teostamiseks; emotsionaalselt kõigist ja kõigest sõltumatu; ja muidugi (jätkuvalt) ohtlikult naiivne ja (veelgi enam) meeletult julge. Löön käega kõigele ja mitte millelegi; ei suru iseennast, oma elu ja tulevikku raamidesse, vaid jätan kõik võimalused avatuks; ahjaa, ning muidugi täielik oliiv(õl)isõltlane, punase veini jumaldaja, orienteerumisspetsialist ja tõeline ekspert hispaania väärtkino alal. Aga eks te ise hinnake mu muid siin kaotatud või tekkinud omadusi, kui kunagi Eestisse tagasi jõuan ja kodumaarütmidesse tagasi pean sulanduma. Nüüd aga uued seiklused ja uus elu hoopis teistsugusel välismaal. 

Aitäh teile, kes te olete mulle terve selle aasta kaasa elanud ja aeg-ajalt siia blogisse kiiganud ja sõna sekka öelnud. Kuigi paljud jutud jäid kirja panemata ja paljud neist on põnevad ainult mu enda jaoks, siis tore ikka teada, et ka kedagi peale mu enda mõned mu mõtted ja tegemised huvitasid. Londoni kohta veel ei tea, kas hakkan blogi pidama. Äkki peaks?

esmaspäev, juuni 14, 2010

Hispaania Parim

Laupäeva öö ja pühapäeva hommik saavad kindlasti mu Hispaania Parimate Seikluste listi esiotsa. Pärast eelmises postituses mainitud rõduromantikat Triinuga tulid külla Stefan (sakslane) ning Asia ja Pawel (poolakad). Tiksusime niisama, ajasime juttu, kuid üldiselt oli üsnagi loid olemine. Lõpuks otsustasime siiski välja minna, et ööle hoog sisse saada ning tiirutasime natuke vanalinna kirevatel tänavatel, kus taas mingi järjekordne Jeesusele või Neitsile pühendatud feria toimus, nii et kõik kohad olid rahvast, muusikat, dekoratsioone ja välikohvikuid täis. 

Käisime läbi Sal y Pimientast, kus Vilte meile tasuta šotid tegi (küll on ikka hea klubitöötajaid tunda!) ning siis ka Iroquaist, kus oli üsna igav olemine ning selleks ajaks oli mul juba kindel plaan koju ära minna. Teised aga hakkasid siis õiendama, et kes siis oma viimasel Hispaania laupäeval koju läheb ning ei tahtnud sellest plaanist midagi kuulda. Kuna minul aga erilist klubiisu polnud ning tahtsin hirmsasti midagi mittetüüpilist teha, siis üritasin järjekordselt läbi suruda oma – väidetavalt hullumeelset - kinnisideed siin lähedal asuva mäe otsa kindluse juurde päikesetõusu vaatama minna, millest kergelt švipsis Asia õnneks kohe kinni haaras ning õige pea olid Stefan ja Triin ka nõusse räägitud. 


Ostsime poest kaasa natuke vägijooki, mis meid meie öisel teekonnal soojas hoiaks, ning teised laadisid kõhud ka kebabi täis, et matkaks ikka jaksu oleks. Niisiis kella kolme paiku, kui muidugi väljas alles kottpime oli, võtsime rännaku ette ja suuna üles. 









Terve tee ajal sinna arutasime üsnagi hoogsalt religiooni(de)st, ajaloost, meditsiinist, majandusest, poliitikast ja haridussüsteemidest, tegime paar korda peatusi, et sooja sisse juua ning ühe sunnitud peatuse siis, kui ootamatult eikusagilt politseiauto välja ilmus ja murelik ment uurima hakkas, kes me oleme ja mis me seal teeme. Mõtlesime juba, et kästakse tagasi linna minna, aga tegelikult tahtsid meid lihtsalt hoiatada, et me ikka ettevaatlikud oleks ja keset ööd mägedes kõndimisega surma ei saaks. See et Stefan meiega oli, andis muidugi julgust juurde, et mingid salapärased mustlased meid maha nottima vast ei tule ning kuigi me olime õhtu läbi tipsutanud, siis keegi meist ülipurjus ei olnud, nii et väga tõsist kaljuäärelt allalendamise ohtu ka polnud. 







Jack & Rose







Siis, kui taevas lõpuks koitma hakkas, jõudsimegi mäetippu kohale, turnisime natuke erinevate kivide vahel kuni kõige parema puhkekoha leidsime, istusime maha ning äkitselt peatusid kõik meie tulised arutelud kõige üle, mis maailmas valesti on, ning lihtsalt vaatasime lummatult, kuidas tihe udusein taandus ning päike mägede tagant kõrgemale tõusis ning kogu taevas ja linn kaugel all uskumatult kauni kuldse ja roosaka valguse all särama hakkas. Mulle jõudis kohale, et see ongi paradiis ja mina olen siin saanud kümme kuud elada. 














Kui taevas juba täitsa valge oli, otsustasime tagasi alla loivata. Linna jõudsime kella kaheksa paiku, Stefan tegi meile hommikusöögiks ühes kohvikus churrod šokolaadiga välja ning koju jõudsime kella üheksa paiku. 






Milline öö, milline hommik, milline kogemus! 

***

Muidu läheb ka mõnusalt, minu toast on selle nädalavahetusega saanud rahvusvaheline hotell, kus pärast pidu või rännaku ajal öömaja saab ning korter on alati sõpru täis olnud, mis on väga-väga tore. Täna hakkan vaikselt vaatama, mis asjad on vaja siia jätta ja millised Londonisse kaasa võtta ning olen ka mõned CV-d erinevatesse Londoni kohtadesse saatnud. 

laupäev, juuni 12, 2010

2

Täna on Hispaania ilmal õnnestunud olla peaaegu täpselt samasugune nagu kaks aastat tagasi Tartus, kuigi siis oli taevas märksa kirkamates ja ilusamates toonides, kui hetkel siin.

Kuna õiget inimest tähistamiseks siin hetkel ei ole, siis Triin oli nõus teda tähtsal päeval asendama, nii et oleme viimased kolm ja pool tundi rõdul istunud, head-paremat söönud, Bob Marley't kuulanud, Triin isegi mängis fotograafirolli päris autentselt välja ja otseloomulikult oleme kõige selle kõrvale mõne mõnusa kokteili ära joonud. Nii et palju õnne, kallis, Sinu terviseks!



Tiramisu ja viinamarjad :P



Ja mõni pilt viimasest Londonis käigust: 

Paul's walk. Sealt läksime edasi teisel pool jõge asuvasse Tate Modernisse, kus Paul tunnistas, et minuga näitustel ja muuseumides käimine on palju toredam, kui ilma minuta :)


Minu ja mu õe igati normaalsed boyfriendid. 


Pauli fotonäitus







Te quiero.

neljapäev, juuni 10, 2010

Estudiando

Must masendus sellepärast, et mul üleeilne eksam väga halvasti läks, andis eile tublisti hoogu juurde suurele tahtmisele tänaseks eksamiks kõik endale väga korralikult selgeks teha. Eilse päeva jooksul, kui ma lakkamatult oma raha- ja ülikooliasjade pärast põdesin, jõudis mulle väga teravalt kohale see, kui laastavalt ühele kunagi korralikule inimesele mõjub Hispaania ja Erasmuse elustiilide ohtlik koostöö. Esiteks pole ma seitsmendast klassist saati nii õpivaenulikus seltskonnas viibinud kui nüüd ning siinne elu lausa tõukab tagant laiskuse ja hooletuse vohamist ning vastutustundetu mõtlemisviisi süvenemist. Küll kuidagi ikka saab, no pasa nada, manjaana... Tore mentaliteet küll, aga päris elus vist ikka päris nii ei ole. Mul pole oma vaesuses ja varastatud asjades kedagi teist süüdistada, kui iseennast, ning kes mind vähegi tunneb, see teab, kui raske on mul kellestki teisest ükskõik mis tasandil sõltuda, ent hetkel pole paraku muud võimalust. Aga eks elu õpetab.  

Olles inspireeritud sellest, et vähemalt mõne asjaga võiks ju korralikult ja edukalt hakkama saada, siis eile tegelesin hommikust saati raamatukogus õppimisega, jätkasin seda lõuna ajal kohvi ja võileiva seltsis ülikooli campuse fancys kohvikus, seejärel tagasi raamatukogus, kus nüüd millegipärast nett oli ära läinud, nii et pidin koju minema. Läksin bussiga, sest ei viitsinud oma läpakaid-raamatuid täis kotiga kojukõmpimisega end ära väsitada. Õppisin bussis, õppisin kodus, õppisin õhtusöögi kõrvale, siis tegin kiire pausi, et Martinaga lõplikult hüvasti(/jällenägemiseni?) jätta, tulin koju tagasi, tegin kohvi, õppisin, õppisin, õppisin. Kui pähe tuli selline jumalavallatu idee, et mingi kell peaks ehk magama ka minema, siis meenus, et kaduma läinud telefoniga on kaduma läinud ka mu äratuskell. Pidin Stefanialt telefoni laenama, et helistada Triinule, kes kellegi internatsionaalses korteris parasjagu peol oli, et talt küsida, kas ma võin ühte tema kahest telefonist laenata, et endale hommikuks alarm tirisema panna. Läksin siis eriti kurnatud ja rääbaka välimuse ja enesetundega sinna peole, kus kõik nii ilusad ja rõõmsad välja nägid ning üldse aru ei saanud, miks mina ei saa sinna edasi jääda, võtsin Triinu käest ta telefoni, tulin käbe koju tagasi, õppisin veel ja veel ja veel, panin äratuskella helisema ja läksin magama, aga vist õppisin unes ka. Hommikul õppisin hommikusöögi kõrvale ja ka kõik need kolm kilomeetrit ülikooli, sain eksami kätte ja... Ja oli näha, et õppimine oli end ära tasunud. Halleluuja, milline pingelangus! Kuigi eksam oligi täpselt nii raske, kui olin eeldanud, tundsin ära kõik, mida oli vaja ära tunda, teadsin kõike, mida oli vaja teada ja suutsin kõik asjad õigesti ära vastata. Pole ka ime, pärast sellist õppimist suudan ma vabalt iga vähegi olulise Euroopa romaani- ja gooti stiili katedraali võlvide taga äärmiselt detailsete teadmistega orienteeruda ning tunnen ära iga minareti alates Cordobast kuni Taj Mahalini. Mitte et keskaja kristlik ja islamistlik kunst mind nüüd iseäranis nii meeletult huvitaks, aga see on mu kunstiajaloo õppekavas kohustuslik aine ning tundub, et nüüd saan siin tehtud eksami ka hea hindega Tartusse üle kanda. Ja selles ma ei kahtle, et siin oli kogu see aine kümme korda mahukam ja põhjalikum, kui Tartus. Ajasime õppejõuga veel paar sõna juttu, surusime kätt ja nentisime, et oli meeldiv koostööd teha ning tulin tulema. Kui nüüd teisipäevasest eksamist ka kuidagi läbi roomata saaks, oleks kõik väga bueno. 

Tänasega algas ametlikult mu viimane nädal siin. Mu ainsateks kohustusteks on nüüd bürokraatia kordaajamine ja eriliselt põhjalik korteri suurpuhastus, et oleks ikka kindel, et me selle deposiidi lõpuks tagasi saame, ning siis saab siit jalga lasta. Ja ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi. Olen väsinud ja kurnatud. Tahan tagasi tõelisi suhteid, tahan elada päris elu, tahan tegeleda oluliste, mõttekate asjadega, tahan jõuda uutesse kohtadesse, saada asjalikke kogemusi. Kes oleks võinud arvata, et aasta aega lakkamatut pidutsemist ja reisimist ja kultuuriblokkide ületamist võib saada tüütavaks rutiiniks. Aitab nüüd sellest naljast. Vähemalt on selle aastaga patareid jälle täis laetud, uus ja hoopis teistsugune energia sees ning tuju hea, nii et vamos! On aeg!  

teisipäev, juuni 08, 2010

Mhh

Vahel ma olen ikka nii laisk, et ise ka ei usu.

Panin PICASASSE paar pilti üles.